Scan barcode
scarletink's review against another edition
Gone with the Wind by Margaret Mitchell (1936)
jessieedng's review against another edition
adventurous
challenging
emotional
lighthearted
fast-paced
- Plot- or character-driven? A mix
- Strong character development? Yes
- Loveable characters? Yes
- Diverse cast of characters? Yes
5.0
ulrikworm's review against another edition
emotional
reflective
sad
medium-paced
- Plot- or character-driven? A mix
- Strong character development? It's complicated
- Loveable characters? No
- Diverse cast of characters? No
- Flaws of characters a main focus? Yes
3.75
petit_nenuphar's review against another edition
dark
emotional
informative
reflective
sad
medium-paced
- Plot- or character-driven? Character
- Strong character development? Yes
- Loveable characters? Yes
- Diverse cast of characters? It's complicated
- Flaws of characters a main focus? Yes
4.75
kikael's review against another edition
4.0
http://www.hyperebaaktiivne.ee/2020/05/xx-xxi-ehk-mis-see-tuul-siis-ara-viis.html
Mulle seati väljakutseks sel aastal läbi lugeda ameerika ilukirjanduse klassika - Margaret Mitchell "Tuulest viidud". See on üks neist romaanidest, mille tahtsin kunagi kindlasti läbi lugeda ja seega võtsin ülesande rõõmuga vastu ning viimased kuu aega olengi veetnud raamatutega "Tuulest viidud 1" & "Tuulest viidud 2".
1861-1873. Tara & Atlanta, Georgia. Iirimaalt emigreerunud Gerald O'Hara elab Ameerika unistust. Temast on saanud jõukas mees, Tara, puuvilla istanduse omanik, abikaasa ja isa kolmele tütrele. Neist vanim on Scarlett, isepäine kaunitar. Neiu elu keerleb ümber austajate, ilusate kleitide ning aiapidude ning ta ei salli üldse, kui palju aetakse juttu tulevast sõjast. Scarletti jaoks on kõige olulisem, et Ashley Wilkes talle armastust avaldaks, kuid noormees kihlub oma nõbu Melanie'ga. Sõda jõuab kohale ning noormehed lähevad kõik lahingusse. Kiiruga peetakse pulmi ning ka Scarlett abiellub, kuid mitte armastusest. Tema elu muutub drastiliselt, ei ole enam lõbusaid pidusid ega nägusaid noormehi. On sõja-aastad, mille naine veedab Atlantas, põetab haavatuid ja ootab armastatut tagasi. On rekonstruktsiooniaeg, kus kindlad ei ole ei katus pea kohal ega järgmine toidukord. On Rhett Butler, keda Scarlett ega ülejäänud Atlanta sugugi ei salli, kes kord kaob ja siis ilmub jälle välja. Scarlett ei vannu saatusele alla, trööstides ühiskonna norme, et saada oma tahtmist.
Piinlik küll, aga tegelikult ei olnud mul täpselt aimu, millest "Tuulest viidud" jutustab. Teadsin küll ähmaselt, et seal on ameerika ja sõda ja armastus, aga rohkemat mitte. Eeldasin, et rõhk on viimasel, sest olin kuulnud, et see on armastusromaan ning ootasin pidevalt, millal lugu imalaks muutub. Seda ei juhtunudki. Armastus oli küll loos olemas, nii varjatult kui otse nina all, aga mind võlus loo juures hoopis ajastute vahetuse kujutamine ning tegelaste areng.
Tegelased eesotsas Scarlettiga olid väga meeldejäävad. Mind üllatas väga, kuivõrd ebameeldivana kirjanik oma peategelast kujutas. Alguses ei sallinud ma sugugi tema edvistamist ega palavat soovi saada oma käpa alla kõik noormehed. Hiljem mõjusid Scarletti isekus ning oma jonni ajamine hoopis värskendavalt, kui sõja puhkedes saab selgeks, et need on edasiviivad omadused. Lisaks ei mõjunud tema ajastu normidele vilistamine ebaloomulikuna nagu mitmete teiste tugeva naispeategelasega teosete puhul. Ma tegelikult ei saanud enne viimast peatükki arugi, kui südamelähedaseks Scarlett raamatu jooksul mulle saanud oli. Ühtäkki avastasin end talle kaasa elamast. Margaret Mitchell üllatas veel - Scarlett küll arenes, kuid mitte selles suunas, mida eeldasin. Mulle meeldis eriti, et naine jäi lõpuni iseendaks ning ei läbinud mingit maagilist muutust.
"Tuulest viidud" on kõige mahukam teos, mida viimasel ajal lugenud olen. Suurt lehekülgede arvu ei peaks aga kartma. Esimene osa ehk "vanad head ajad" oli veidi tüütu, kuid mida lähemale jõudsid lõunaosariigid sõja kaotamisele, seda põnevamaks lugu läks. Üks põnevamaid stseene oli kindlasti Atlantast Tarasse põgenemine, aga ka edasine heitlus istanduse pärast. Ma ei ole varem Ameerika kodusõjast lugenud ning rekonstruktsioon oli seega võõras teema. Täitsa nukraks tegi, kuidas üks ajastu läbi sai, perekonnad laostusid ning uhked hooned maha põletati. Kontrast kahe eluviisi vahel tuli väga hästi välja. "Tuulest viidud" esindab siiski vaid üht vaatepunkt - kuidas olukorda nägi jõukast klassist naine. Huvitav oleks lugeda ajastust ka teistest vaatepunktidest - istanduste orjade, majaorjade ja jänkide silme läbi.
"Tuulest viidud" on romaan Ameerika kodusõjast, kui maailm, milles jõukad lõunaosariiklastest istandusteomanikud elasid, lakkas sellisena eksisteerimast. Selles raamatus on väga meeldejäävad tegelased. Peategelane Scarlett O'Hara on isekas, omakasupüüdlik ning valmis teised jalge alla trampima, et oma tahtmist saada ja heaolu tagada ning ta ei muutu 12 aastaga sugugi meeldivamaks, aga ometi hakkas ta mulle meeldima. Üldse üllatas raamat mind positiivselt, võttes korduvalt minu jaoks ootamatuid suundi. Lisaks tunnen, et tean nüüd rohkem Ameerika kodusõjast. Kui sulle meeldivad ajaloolised romaanid, siis sa pead seda lugema!
Mulle seati väljakutseks sel aastal läbi lugeda ameerika ilukirjanduse klassika - Margaret Mitchell "Tuulest viidud". See on üks neist romaanidest, mille tahtsin kunagi kindlasti läbi lugeda ja seega võtsin ülesande rõõmuga vastu ning viimased kuu aega olengi veetnud raamatutega "Tuulest viidud 1" & "Tuulest viidud 2".
1861-1873. Tara & Atlanta, Georgia. Iirimaalt emigreerunud Gerald O'Hara elab Ameerika unistust. Temast on saanud jõukas mees, Tara, puuvilla istanduse omanik, abikaasa ja isa kolmele tütrele. Neist vanim on Scarlett, isepäine kaunitar. Neiu elu keerleb ümber austajate, ilusate kleitide ning aiapidude ning ta ei salli üldse, kui palju aetakse juttu tulevast sõjast. Scarletti jaoks on kõige olulisem, et Ashley Wilkes talle armastust avaldaks, kuid noormees kihlub oma nõbu Melanie'ga. Sõda jõuab kohale ning noormehed lähevad kõik lahingusse. Kiiruga peetakse pulmi ning ka Scarlett abiellub, kuid mitte armastusest. Tema elu muutub drastiliselt, ei ole enam lõbusaid pidusid ega nägusaid noormehi. On sõja-aastad, mille naine veedab Atlantas, põetab haavatuid ja ootab armastatut tagasi. On rekonstruktsiooniaeg, kus kindlad ei ole ei katus pea kohal ega järgmine toidukord. On Rhett Butler, keda Scarlett ega ülejäänud Atlanta sugugi ei salli, kes kord kaob ja siis ilmub jälle välja. Scarlett ei vannu saatusele alla, trööstides ühiskonna norme, et saada oma tahtmist.
Piinlik küll, aga tegelikult ei olnud mul täpselt aimu, millest "Tuulest viidud" jutustab. Teadsin küll ähmaselt, et seal on ameerika ja sõda ja armastus, aga rohkemat mitte. Eeldasin, et rõhk on viimasel, sest olin kuulnud, et see on armastusromaan ning ootasin pidevalt, millal lugu imalaks muutub. Seda ei juhtunudki. Armastus oli küll loos olemas, nii varjatult kui otse nina all, aga mind võlus loo juures hoopis ajastute vahetuse kujutamine ning tegelaste areng.
Tegelased eesotsas Scarlettiga olid väga meeldejäävad. Mind üllatas väga, kuivõrd ebameeldivana kirjanik oma peategelast kujutas. Alguses ei sallinud ma sugugi tema edvistamist ega palavat soovi saada oma käpa alla kõik noormehed. Hiljem mõjusid Scarletti isekus ning oma jonni ajamine hoopis värskendavalt, kui sõja puhkedes saab selgeks, et need on edasiviivad omadused. Lisaks ei mõjunud tema ajastu normidele vilistamine ebaloomulikuna nagu mitmete teiste tugeva naispeategelasega teosete puhul. Ma tegelikult ei saanud enne viimast peatükki arugi, kui südamelähedaseks Scarlett raamatu jooksul mulle saanud oli. Ühtäkki avastasin end talle kaasa elamast. Margaret Mitchell üllatas veel - Scarlett küll arenes, kuid mitte selles suunas, mida eeldasin. Mulle meeldis eriti, et naine jäi lõpuni iseendaks ning ei läbinud mingit maagilist muutust.
"Tuulest viidud" on kõige mahukam teos, mida viimasel ajal lugenud olen. Suurt lehekülgede arvu ei peaks aga kartma. Esimene osa ehk "vanad head ajad" oli veidi tüütu, kuid mida lähemale jõudsid lõunaosariigid sõja kaotamisele, seda põnevamaks lugu läks. Üks põnevamaid stseene oli kindlasti Atlantast Tarasse põgenemine, aga ka edasine heitlus istanduse pärast. Ma ei ole varem Ameerika kodusõjast lugenud ning rekonstruktsioon oli seega võõras teema. Täitsa nukraks tegi, kuidas üks ajastu läbi sai, perekonnad laostusid ning uhked hooned maha põletati. Kontrast kahe eluviisi vahel tuli väga hästi välja. "Tuulest viidud" esindab siiski vaid üht vaatepunkt - kuidas olukorda nägi jõukast klassist naine. Huvitav oleks lugeda ajastust ka teistest vaatepunktidest - istanduste orjade, majaorjade ja jänkide silme läbi.
"Tuulest viidud" on romaan Ameerika kodusõjast, kui maailm, milles jõukad lõunaosariiklastest istandusteomanikud elasid, lakkas sellisena eksisteerimast. Selles raamatus on väga meeldejäävad tegelased. Peategelane Scarlett O'Hara on isekas, omakasupüüdlik ning valmis teised jalge alla trampima, et oma tahtmist saada ja heaolu tagada ning ta ei muutu 12 aastaga sugugi meeldivamaks, aga ometi hakkas ta mulle meeldima. Üldse üllatas raamat mind positiivselt, võttes korduvalt minu jaoks ootamatuid suundi. Lisaks tunnen, et tean nüüd rohkem Ameerika kodusõjast. Kui sulle meeldivad ajaloolised romaanid, siis sa pead seda lugema!
mariabarroso97's review against another edition
adventurous
dark
funny
reflective
sad
medium-paced
4.25
ievapak's review against another edition
5.0
The first half of this book was quite slow, but I was totally glued to this book for the second half of it! Luckily I had the second part (Linthaunian translation is split into two books) with me as well and started it immediately after finishing this one. :)
ingibjargardottir's review against another edition
challenging
dark
emotional
tense
medium-paced
- Plot- or character-driven? Plot
- Strong character development? Yes
- Loveable characters? It's complicated
- Diverse cast of characters? N/A
- Flaws of characters a main focus? N/A
4.25
miramanga's review against another edition
2.0
I admit it! I was nervous to start the Tome that is GWtW and this was a nice little intro. I dont think many people would choose to do it this way and I'd probably recommend going straight for the original novel!